Suitsuandurid päästavad elusid. Riikliku tulekaitseühingu (NFPA) andmetel võib teie kodus tõhusate suitsuandurite olemasolu vähendada tulekahjus hukkumise ohtu 55 protsenti.
Meie tooted
Ühendatud suitsuandurid
Ühendatud suitsuandurid
Ühendatud suitsuandurid
Intelligentne fotoelektriline suitsuandur
Juhtmeta suitsuandurid
Wifi nutikas suitsuandur
Intelligentne suitsuandur
Nutikas tulekahjualarm
Aga kuidas suitsuandurid üldse töötavad?
Suitsuandurid tuvastavad õhus leiduvad osakesed. Tavaliselt kasutavad nad selleks kahte tüüpi tuvastamistehnikaid.
Esiteks on ionisatsioonidetektorid. Nad kasutavad kahe metallplaadi vahel olevate õhumolekulide laadimiseks või ioniseerimiseks väikest kogust ohutult varjestatud radioaktiivset materjali. See tekitab väikese voolu, mis voolab õhus ühelt plaadilt teisele. Kui osakesed sisenevad kambrisse, tõmbavad nad ioone ligi ja kannavad need minema, vähendades voolu voolu. Kui kambrisse siseneb piisavalt osakesi, et vähendada voolu alla teatud koguse, registreerib seade osakesed suitsuna ja kostab häire. (Kuidas on lood radioaktiivse materjaliga? Suurem osa selle kiirgusest on seadme sees blokeeritud ja isegi siis on seadme kiirgustase palju madalam kui loomulik taustkiirgus, millega me iga päev kokku puutume.)
Teist sageli kasutatavat tuvastamistehnoloogiat nimetatakse fotoelektriliseks. Tehnoloogia toimib, tuvastades andurkambris olevatelt osakestelt peegelduva valguse. Kui sensorikambris pole osakesi, ei taba valgusvihu valgust fotodetektorit, mis näitab, et kõik on normaalne. Häire kostab, kui osakesed on kohal ja valgusdetektori salvestatud valguse hulk jõuab teatud lävitasemeni.
Mõlemad detektorid suudavad tuvastada aeglaselt põlevaid "leekivaid" tulekahjusid või kiiresti põlevaid "leegitsevaid" tulekahjusid, kuid igal tehnoloogial on oma ainulaadsed eelised. Ionisatsioonipõhised häired tuvastavad leegis olevad väikesed mustad tahmaosakesed kiiremini, kuna neid toodetakse rohkem ja need kannavad plaatide vahelt rohkem voolu. Fotodetektorid kipuvad olema tundlikumad suuremate, valgete või heledate osakeste suhtes ja seega peegeldavamad, näiteks need, mida kiirgab hõõguv leeg.
NFPA soovitab, et inimestel oleks kodus nii ionisatsiooni- kui ka fotogalvaanilised seadmed. Saadaval on ka kahe anduriga alarmid, mis kombineerivad mõlemat tehnoloogiat.
Kuigi suitsuandurid on teie pere ja vara kaitsmiseks olulised, võivad need sageli põhjustada ka probleeme. Köögi lähedal asuvad suitsuandurid suudavad tuvastada osakesed, mis toidu küpsemisel maha pudenevad, isegi kui te seda ei põleta. Mõnikord võib nii lihtne asi nagu röstri sisselülitamine neid erutada.
Nagu paljudel ohutusmeetmetel, on suitsuanduritel ka kompromisse. Need võivad muutuda piisavalt tundlikuks, et tuvastada peaaegu igasugust suitsu. Aga kui nad seda teevad, võivad nad tuvastada suitsu, mida te ei soovi, et nad tuvastaksid (nt keedetud toidust) või isegi muid asju, nagu tolm. Vähem tundlikud detektorid tekitavad vähem häirivaid häireid, kuid tegeliku tulekahju korral ei pruugi nad elu või vara päästmiseks õigel ajal käivituda. Või ei pruugi nad üldse märku anda.
Teadlased töötavad välja uusi teste ja standardeid, et muuta suitsuandurid paremini tuvastama seda tüüpi suitsu, mida me tahame, mitte sellist suitsu, mida me ei soovi, et nad tuvastaksid, nii et me ei püüa kunagi häiret välja lülitada ja ennast ohus. Selle tulemusena lubavad järgmise põlvkonna suitsuandurid vähendada häirivate häirete arvu, andes samal ajal märku tõelistest tulekahjudest. Tulekahju puhul on elude ja vara päästmisel kõige tähtsam aeg.
